• Kasulik toitumine ja looduspreparaadid
    Kasulik toitumine ja looduspreparaadid

    Naturaalsed looduspreparaadid on koos spetsialiseeritud toitumisega kõige tõhusam viis organismi varustamiseks vitamiinide ja mikroelementidega

     

     

  • Naturaalne kosmeetika
    Naturaalne kosmeetika

     Nahahooldusvahendid naturaalsetest taimsetest komponentidest

     

  • Aparaadid ja masseerijad
    Aparaadid ja masseerijad

    Ida meditsiini põhimõtete alusel loodud seadmed ja massaažiaparaadid organismi bioenergeetilise tasakaalu normaliseerimiseks ja säilitamiseks

     

     

TERVE TASAKAALUSTATUD TOITUMISE ALUSED

Yoga-w-world

 

Üks peamisi eeldusi terveks ja pikaaegseks eluks on mitmekesine, mõõdukas ja tasakaalustatud toitumine, mis kindlustab meie organismi aktiivseks elutegevuseks vajalike ainetega. On olemas teaduslik tõestus vale toitumise ning rasvumise, ateroskleroosi, kõrgvererõhutõve, diabeedi vahel, samuti immuunsuse vähenemise, vähipatoloogiate ning rea teiste haiguste vahel.

 

Rahvusvahelise onkoloogiapreemia laureaat A.Juaio kirjutab oma raamatus „Toitumine ja vähk“ sellest, et vale toitumine viib lõpuks rasvumise ja vähini: „...50% tänapäevastest vähihaigustest on vale toitumise tagajärg...“.

 

Mitme aastatuhande vältel kuni 19.sajandi keskpaigani toitus inimkond vastavalt olukorrale ja toidu olemasolule, mõtlemata toidu olemusele.

 

Üle 200 aasta tagasi tekkis esimene tõsiseltvõetav teooria energeetiliselt tasakaalustatud toitumisest, ja sellega koos ka teadus toitumisest – dietoloogia. Lähenemise olemus seisnes järgmises: ideaalseks loetakse sellist toitu, kus toitainete juurdevool organismi on vastavuses toitainete kulutamisega.

 

Tasakaalustatud toitumine  arvestab toitumise faktorite kompleksi, nende vastastikust mõju ainevahetusprotsessides, samuti fermentatiivsete ja keemiliste muundumiste iseloomu organismis. Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) eksperdid väidavad, et tervise seisundi määravad:

 

  • inimese elustiil – 50% (sh toitumine u 80%)
  • pärilikkus – 20%
  • väliskeskkonna mõju – 20%
  • arstide töö – kõigest 10%.

 

Kaasaegne inimene on traditsioonilise toitumise juures sisuliselt määratud olema teatud toitainete defitsiidis. Sellega kaasneb organismi kaitsesüsteemide võimetus adekvaatselt vastata keskkonna kahjulikele mõjudele. See omakorda tõstab  järsult paljude haiguste tekkimise riski. Inimese organismi mõjutavad pidevalt erinevad väliskeskkonna tegurid, mille kompleksne mõju (isegi maksimaalselt lubatavas kontsentratsioonis) tekitab uue olukorra: organismi sisekeskkond muutub ja sellega koos rikutakse biokeemiliste protsesside normaalne kulgemine. Kõik see rikub nende organite-barjääride kaitsefunktsiooni, mis kahjutustavad ja viivad organismist välja toksilisi aineid. Need organid on maks, neerud, kopsud, nahk, immuunsüsteem, vereloome- ja erituselundid.

 

Selle tagajärjel toimub organismis kahjulike ainete kuhjumine (šlakid või toksiinid), mida me saame ümbritsevast keskkonnast ning mis moodustuvad organismis biokeemiliste protsesside normaalse käigu häirumise tulemusena.

 

Organismi kohanemisvõime väheneb, samuti muutub happesuse-aluselisuse tasakaal, mis omakorda suurendab organismi vajadust toidus sisalduvate bioloogiliselt aktiivsete ainete järele. Organismi sisekeskkonna „keemiliste puhtuse“ säilitamise tähtsust rõhutavad paljud teadlased.  Nad rõhutavad asjaolu, et organismi sisemise puhtuse säilitamine peaks olema toiduhügieeni ja hügieeninormide üks põhiprintsiipe.

 

Suurt tähtsust omistatakse teaduslikele uuringutele, mis on seotud metaboolsete protsesside tundmaõppimisega, toiduainete toksiinidest vabastamisele ning organismi enesepuhastusprotsesside aktiveerimisega. Viimase kolme aastakümne epidemioloogilised uuringud annavad tunnistust eluea pikenemise järsust aeglustumisest Euroopa arenenud maades ning teatud haigusjuhtude kasvust, mida 30-40 aastat tagasi esines tunduvalt harvemini.

 

Nende haigusjuhtude seas on:

 

  • südame-veresoonkonna haigused (kõrgvererõhutõbi, müokardiinfarkt, insult)
  • mao-soolestiku haigused (maohaavandid, pankreatiit, hepatiit, düsbakterioos, peen- ja jämesoole funktsiooni häirumine)
  • endokriinhaigused (diabeet, türeotoksikoos)
  • onkoloogilised haigused
  • allergia,  ainevahetushaigused (ateroskleroos, ülekaal)

 

Need haigused tabavad aina rohkem töövõimelises eas olevaid inimesi, aga ka päris noori. See toob endaga kaasa suure majandusliku kahju. Nii näiteks esineb veresoonte aterosklerootilisi muutusi juba algkoolilastel.

 

Suur kalorite hulk toidus mõjutab tugevalt eluea pikkust. Uuesti on tõusetunud probleemid, kus paljudel inimestel on puudus enamikust vitamiinidest, mikroelementidest, kiudainetest. Laialt on levinud joodi, seleeni, raua, kaltsiumi defitsiit. Elanikkonna seas on laialt levinud hüpovitaminoos – vitamiinipuudulikkuse varjatud vorm.

 

Hüpovitaminoos vähendab vaimset ja füüsilist töövõimet, vastupanu külmetus- ja nakkushaigustele, suureneb keskkonnategurite kahjulik mõju organismile. Organismi optimaalses funktsioneerimises mängivad tähtsat rolli makro- ja mikroelemendid.

 

Mineraalid täidavad organismi kolme põhifunktsiooni:

 

kindlustavad „plastilise materjaliga“ luu- ja sidekudet, osalevad närviimpulsside tekkimises ja edasikandumises; toimivad kui katalüsaatorid või reguleerivad fermentide aktiivsust, osalevad ainevahetusprotsessides, st toimuvad hädavajalikud muutused organismi struktuuri ja funktsioonide toetamiseks.

 

Mitmed neist protsessidest on ilma mineraalideta võimatud. Ainuüksi kaltsiumi ja tsingi puudus võib viia 300 erineva haiguse tekkimiseni.

 

Et mõista, kuidas ja miks haigus tekib, on vaja teada, kuidas see areneb. Iga probleem tervisega kujutab endast biokeemilist muutust rakkudes. Geneetiliselt pole meie organism võimeline omastama paljusid kaasaegseid toiduaineid. Muutunud on mitte ainult inimese, vaid kogu meid ümbritseva maailma genofond. Kaasaja toiduaineid kasutades esitame me väljakutse oma rakkudele. Haiguse arengus on juhtiv roll toitumisel. Oleks ideaalne, kui vitamiinide, mineraalide ja muude toitainete puudus oleks korvatav naturaalsete toiduainetega. Kuid isegi täisväärtusliku ja tasakaalustatud toitumise korral ei omasta organism teatud põhjustel osa toitainetest:

 

  • maohaigused
  • teatud fermentide puudus
  • organismi saastatus
  • toiduainete kulinaarne töötlemine jne.

 

Adekvaatne ja teadlik toitumine jääb enamiku inimeste jaoks ideaaliks. Teaduslik-tehnoloogilisel arengul on nii positiivsed kui negatiivsed küljed. Inimese elu muutub aina kiiremini, järjest keerulisemaks. Inimese organismi looduslikud mehhanismid ei jõua uute tingimustega kohaneda, tekivad häired, mis väljenduvad kõige erinevamate haiguste tekkes. Loomulikus maailmas kulutab loom suurema osa ajast sellele, et rahuldada vajadust toidu järele. Sellele kulub suurem osa energiast. Midagi sarnast toimus ka inimestega – inimene kulutas peaaegu kogu aja ja füüsilise jõu sellele, et toita ennast ja oma perekonda. Toidust saadav energia kompenseeris  hädavaevu toidu hankimisele kulunu. Nälg on peaaegu alati olnud inimkonna kaaslane. Enamik inimesi haigestus kvaliteetse toidu puudumise tõttu. Seetõttu pole üllatav, et paljude inimpõlvede pingutused on olnud suunatud sellele, kuidas end toiduga kindlustada. Muutused algasid 19.sajandi keskpaiku, mil toimus suur kvalitatiivne hüpe toidutööstuses. Just sellega ei suutnudki inimese organism täielikult kohaneda.  Eriti puudutab see seedesüsteemi, millele on „ehitatud“ inimese organism. Tulemuseks oli see, et inimesed haigestusid sobiva kvaliteetse toidu puudumise tõttu.

 

Loetleme lühidalt põhilised negatiivsed uuendused, mis teaduslik-tehnoloogiline progress toiduainetetööstuses ja inimese toitumises kaasa toonud on:

 

  1. Toiduainete rafineerimine. „Rafineeritud“ on prantsuse päritolu sõna ning tähendab „puhastatud“, „peen“. Milleks on toiduainete rafineerimine vajalik? Selgub, et rafineeritud toiduaineid on lihtsam säilitada. Segamise teel on neist lihtsam „teha“ teisi toiduaineid. Samas looduses praktiliselt pole olemas „puhastatud“ ja „peeneid“ toiduaineid. Looma ja inimese organism on kohastunud töötlema „täistoiduaineid“, kus toitained on tasakaalustatud (valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalained, vitamiinid jm). Nende omastamine on organismi jaoks loomulik protsess. Seedesüsteem lülitub sellesse protsessi järk-järgult ja tervenisti. Tulemusena saab organism täisväärtusliku toidu.  Puhastatud toote (suhkur, jahutooted, või jmt) kasutamisel näeme hoopis teist pilti. Seedesüsteem kohaneb raskelt – selle mõni osa on liigselt pingul, mõned ei tööta praktiliselt üldse.

 

3. Muutused taimede ja loomade kasvatamise tehnoloogias. Taimede kasvatamine keemiliste väetiste, pestitsiidide, insektitsiidide, kasvuhoonete jm abil, loomade kasvatamine kasvuhormoonide ja antibiootikumide kasutamisega on viinud selleni, et toidus leidub kõrvalaineid. Organismis kuhjudes mõjutavad need inimese elutegevust, tekitades erinevaid haigusi. Sellest lähtudes muutub oluliseks organismi perioodiline puhastamine.

 

4. Toiduainete kogumine, säilitamine ja töötlemine. Loomariigis need mõisted praktiliselt puuduvad. Vajaliku valmidusastme saavutanud toit kasutatakse kohe. Kuna transport töötlemis- või tarbimiskohta on ajakulukas, on inimene hakanud kasutama saagi koristamist enne küpsemist, jahutamist, külmutamist. Kasutatakse kunstliku küpsemise, tootele värskuse andmise tehnoloogiaid. Erinevad konserveerimisviisid, toidu-, maitse- ja vitamiinilisandid teevad toiduaine üha erinevamaks selle loomulikust olekust. Sellised toiduained ei suuda inimest täisväärtuslikult toita. Varjatud kujul toimub organismi kurnamine, küllastamine erinevate mittevajalike ainetega, organismi kiirem vananemine. Ka see asjaolu viitab organismi puhastamise vajadusele.

 

5. Vähene energia kulutamine. Kui 100-150 aastat tagasi kulutas inimene suure hulga energiat iseenda teenindamisele, siis nüüd on füüsilised pingutused viidud miinimumini. Toitumine seevastu on suurenenud tänu selle kergesti kättesaadavusele. Toidu tootmiseks ja valmistamiseks pole vaja pingutada – tarbi valmiskujul! Toiduga saadav energia on suurem kui me oma elutegevuseks kulutame. Energeetiline tasakaalutus on seadnud meid vastamisi uute terviseprobleemidega. Kõrgeltarenenud maades on rasvumine muutunud igapäevaseks reaalsuseks.

 

6. Kui varem oli toitumine hooajaline, mitmekesine ning võimaldas kasutada paljusid looduslikke toiduaineid, varustades meie organismi kõigi bioloogiliselt aktiivsete ainetega, siis praegu on toitumine tööstuslik. Esimesed 4 eelpool loetletud punkti iseloomustavad tööstuslikku toitumist: rafineeritud toiduained, põhiliste toidutaimede selektsioon, kaasaegsed kasvatustehnoloogiad väetiste, stimulaatorite jm kasutamisega; toiduainete kogumise, säilitamise ja töötlemise kunstlikud meetodid. Lisage siia juurde toidu tööstuslik valmistamine – see kokku ongi tööstuslik toitumine.

 

Need 6 faktorit on toiminud peidetud päästemehhanismina erinevate häirete ja haiguste tekkimisel. Nende vältimiseks tuleb õigesti toituda. Selleks on vaja teada, kuidas seedesüsteem on üles ehitatud ja kuidas see töötab, kuidas teatud toiduained seeduvad, millised muutused toimuvad organismis seedimise ajal ja pärast seda. Samuti on vajalikud teadmised toiduainete omaduste, seedimise, toitumise ja organismi kohta tervikuna.

 

Tööstuslikult valmistatav toit on ühekülgne ning vaene bioloogiliselt aktiivsete ainete poolest. Seetõttu pole üllatav, et järjest suurem hulk inimesi haigestub.

 

Vt. Tabelit 1

 

Tabel 1.

 

Toitumisega seotud haigused Maa elanikkonna hulgas (WHO aastastatistika andmete alusel)

 

Loote emakasisese arengu häired

30 milj. juhtu aastas

Valguenergia puudus

150 milj. juhtu, peamiselt alla 5-aastastel lastel

Joodipuudusest tingitud häired

740 milj. haigusjuhtu

A-vitamiini puudus

2,8 milj. juhtu alla 5-aastastel lastel

Rauadefitsiitne aneemia

1 miljard, peamiselt naised ja lapsed

Rasvumine

300 milj.täiskasvanut ja 17,6 milj. last

Ebaõigest toitumisest tingitud vähk

10,3 milj. juhtu aastas. Neist 3-4 milj. (30-40%) oleksid õige toitumisega ennetatavad.

Toitumishäired eakatel inimestel

540 milj. juhtu.Üle poole neist kannatavad südame-veresoonkonna (eriti aju) haiguste, diabeedi, osteoporoosi, vähi all

Osteoporoos

2 milj. puusaluu ja selgroo murdu (neist ligi 80% naised)

 

See näitab ilmekalt et iga inimene peaks nüüdisajal regulaarselt tarvitama bioloogiliselt aktiivseid toidulisandeid selleks, et tema toitumine oleks täisväärtuslik!

 

See puudutab ka taimetoitlasi,kelle toidusedelis on vaid mõned juurviljad, puuviljad ja tangained.

 

Varasemalt sai inimene vajalikud bioloogiliselt aktiivsed ained 50-100 metsikult kasvavast heintaimest, juurtest ja viljadest. Eriti puudutab see mineraalaineid, mikroelemente ning mõningaid vitamiine.

 

Õige toitumise alused põhinevad järgmistel teaduslikel töödel:

 

1. Akadeemik I.P.Pavlovi õpetus sellest, et iga toiduaine eritab seedimise ajal oma seedemahlasid, toidu ümbertöötamine toimub erinevas keskkonnas (happelises või aluselises) seedetrakti erinevates osades ning see võtab erineva hulga aega. Siit järeldub, et isegi kaks sarnast (n valgulist) toiduainet võivad üksteist täisväärtuslikul seedimisel ja omastamisel segada.

 

Pavlovi avastus pole mitte lihtsalt teooria, vaid reaalsete seedimisprotsesside kirjeldus inimese maos ja soolestikus. Just see teaduslik järeldus sai Herbert Sheltoni lahustoitumise lähenemise aluseks. Seedimise kergendamiseks on lahustoitumist eriti oluline rakendada nõrgestatud organismiga ja haigetel inimestel.  See kiirendab tervistumisprotsessi. Mis puudutab tervet inimest, siis toiduainete õige koosluse põhimõtete järgimine aitab kaasa organismi tugevdamisele ja eluea pikenemisele. Tuleb märkida, et toiduainete õige koosluse põhimõtet tunti juba väga ammu, sedaon kirjeldatud keskajast pärit traktaadis meditsiinist „Chud-Chi“.

 

12.    Olulise panuse andis akadeemik A.M. Ugolev. Paljud arvasid, et Pavlov avastas ja kirjeldas kõik seedimisega seotu. See polnud aga kaugeltki nii. Ugolev arendas õpetust seedimisest ja mikrofloorast, soolestiku hormonaalsüsteemist. Tema poolt läbi viidud teaduslikud katsed näitasid, et inimese seedesüsteem on kohastunud teatud toiduainete seedimiseks. Kui tegu on muude või muudetud toiduainetega, pole organism neid võimeline seedima ja omastama. Selle tagajärjel organism saastub, tekivad tõrked ja haigused. Seedesüsteemi võimalustele mittevastava toidu tarvitamisel areneb teistsugune mikrofloora ning tekib düsbakterioos - kaasaja inimese nuhtlus. Düsbakterioos on hirmutav selle poolest, et võõrad mikroorganismid levivad märkamatult ja järk-järgult üle kogu keha. Tekib mitmeid haigusi, mille esmapõhjuseks on düsbakterioos. See aga omakorda tekib valest ja inimesele mitteomasest toidust.

 

Mis puutub avastust soolestiku hormonaalsüsteemi kohta ja selle tähtsust iga elusolendi organismile, siis see on kinnituseks tõdemusele, et teatud keskkonnas, regioonis, kliimas kasvanud toiduainete tarvitamisega kohaneb organism antud keskkonnaga – ehitab neist oma keha. Kui toiduained on „meretagused“, siis nende kaudu kohaneb organism „meretaguste“ tingimustega, mitte omadega. Sel põhjusel tekivad erinevad kohanemishäired, rikutakse toitainete omavahelised seosed, mis ühendavad meie organismi ümbritseva maailmaga.

 

   внутренний-мир-23. Šveitsi arst M. Bicher-Benner on tuntud kui üks kaasaegse dietoloogia rajajaid, oma aja novaator. Ta uuris põhjalikult füüsika, keemia, energiavahetuse ja molekulaarse bioloogia avastusi. 1903.aastal ilmus temalt raamat „Energeetikal põhineva toitumisravi põhimõtted“, kus ta hindas toiduainete väärtuslikkust, jagades need I, II ja III astme akudeks. Tema arutlused olid üles ehitatud eeldusele, et Päike on Maa jaoks kõige olulisemaks energiaallikaks. Taimed püüavad päikeseenergia esimesena ning seovad selle fotosünteesi teel oma struktuuri. Loomad, kes taimi söövad, saavad päikeseenergia „vahendajalt“. Looma organism kaotab taimi omastades osa energeetilisest potentsiaalist – järelikult loomal on veidi kehvem päikeseaku. Kui taimi termiliselt töödelda, toob ka see kaasa päikeseenergia mõningase kao. Sellest lähtudes eristas Bicher-Benner 3 toiduainete kategooriat.

 

I astme akud – toiduained, millel on kõige kõrgem toiteväärtus. Neis sisaldub maksimaalne hulk päikeseenergiat.

 

Nendeks on:rohelised lehed, viljad, juurviljad, puuviljad, juured,pähklid jne. Teisisõnu – taimed värskel kujul. Rinnalaste jaoks kuulub sellesse kategooriasse piim (ka värske lehmapiim) ning kanamunad.

 

II astme akud  - neis on päikeseenegiat mõnevõrra vähem ning seetõttu on neil ka tunduvalt vähem ravivaid ja toitvaid omadusi. Sellesse kategooriasse kuuluvad termiliselt töödeldud taimset päritolu toiduained. Näiteks keedetud juurviljad, leib koos kliidega, keedetud piim, piimatooted, munad jne.

 

III astme akud – märkimisväärse toiteväärtuseta toiduained:sai, valge jahu, tugeva termilise töötlusega juurviljad (pikemaaegne keetmine suures koguses vees), konserveeritud tooted, maiustused, liha ja lihatooted. Bicher-Benner väitis, et isegi suures koguses tarvitatuna ei suuda need toiduained kustutada organismis nälga, kuna need ei sisalda õiges vahekorras päikeseenergiat, mineraalsooli ja teisi bioloogiliselt aktiivseid aineid.  

 

1897.a. avas doktor Bicher-Benner Zürichis väikese erakliiniku, kus ravis dieediga värsketest puu- ja juurviljadest ning saavutas häid tulemusi. See kinnitas tema veendumust oma teooria õigsuses. Bicher-Bennerit võib aga parandada teoreetiliste eelduste osas. Asi pole mitte kogutud päikeseenergias, vaid tunduvalt keerulisem.

 

1) me peame arvestama toiduaine esmase struktuuri ja valmistamisprotsessis toimuvate muutustega. Puu- ja juurvilju võib tarvitada toorelt, liha aga mitte. Värske ja toore toiduaine struktuur on parem, järelikult ka meie organismile kasulikum.

 

2) erinevalt termiliselt töödeldud toidust toimub värske toidu seedimine suuresti toiduaine enda fermentide abiga. Seda nähtust kutsutakse autolüüsiks. Sellisel viisil toimub toore liha ja tervelt allaneelatud toidu seedimine kiskjatel, madudel jt. Inimene toorest liha ei söö ning järelikult nad seda seedimisviisi ei kasuta.

 

3) Toidu spetsiifilise dünaamilise toime efekt koos esimese kahe aspektiga muudab termiliselt töödeldud toidu (eriti lihatoidu) seedimise organismi jaoks energiamahukaks protsessiks.

 

Mis puudutab organismile hädavajalikke bioloogiliselt aktiivseid aineid, siis neid leidub ainult värsketes taimsetes toodetes.

 

Ülaltoodud kolm põhjust kinnitavad veel kord õpetust liigilise toitumise kohta. Iga loomaliik, inimene sealhulgas, on kohastunud teatud liiki toidu struktuuri lõhustamisele. Need toidustruktuurid, mis pole inimese seedesüsteemile omased, toovad enaga kaasa häired organismi töös ja haiguste tekkimise. Ning vastupidi, loobumine mitteomastest toidustruktuuridest aitab neid häireid ja haigusi kõrvaldada.

 

Nii ravis  Bicher-Benner toidusedelit muutes maohaavandeid, bronhiaalastmat, vereringe puudulikkust, nahahaigusi jpt.

 

  1. Õpetus akupunktuurisüsteemist, mis ütleb, et kõik fermendid organismis aktiviseeruvad ja töötavad vabadel elektronidel. Viimaseid saab organism tänu hingamisele ja liikumisele. Kui inimene vähe liigub, on vähe kasu isegi kõige täisväärtuslikumast toidust.

 

Siit tuleneb teine järeldus – energia tsirkuleerib keha organites teatud kindlas järjekorras. Kui energia paikneb mingis organis, on see just seal kõige „töövõimelisem“.

 

усин кругInimese seedesüsteem on selle ringlusega loomupäraselt kohanenud. Hommikul on aktiivne magu, keskpäeval peensool. Pärast seda läheb energia seedesüsteemist mujale. Kui inimene on harjunud tugevalt sööma õhtuti, ei seedu toit täielikult, tulemusena tekib palju jääkaineid. Organism aga öösel ei puhka, ta töötab.

 

    5. Õpetus rakusisesest ainevahetusest, mis ütleb: süsivesikuterikkast toidust moodustub rakus vesi (elukeskkond), süsihappegaas (pH-keskkonna ja järelikult ka fermentide aktiivsuse reguleerija rakus) ning vabad elektronid (energia). Toidus sisalduv kaalium soodustab vee väljaviimist organismist, naatrium vastupidi, vee püsimist organismis. Juur- ja puuviljad kuuluvad peamiselt kaaliumitoidu hulka, tangained aga naatriumitoidu hulka. Seetõttu tuleb jälgida nende toiduainete tasakaalu, st umbes pool juur- ja puuvilja ning ülejäänu teravilja ja ube.

 

    6. Ayurveda õpetus toiduainete omadustest ja inimese kehaehitusest. Neid teadmisi kasutades saame toitumisele läheneda individuaalselt ja eesmärgipäraselt organismi funktsioone reguleerida.

 

    7. Õpetus organismi puhastamisest, mis võimaldab kiiresti normaliseerida seedimist ja vereringet ning järelikult kogu tervist. Ilma organismi eelnevalt puhastamata ei anna paljudel inimestel toidusedeli muutmine tulemusi.

 

    8. Õpetus bioloogiliselt aktiivsetest ainetest. Nende puudumine või defitsiit organismis takistab organismi normaalset tööd ning loob eeldused häirete tekkeks, mis aja jooksul muutuvad tõsisteks haigusteks.

 

Kõik ülaltoodu aitab teil toitumist normaliseerida, muuta see just teie vajadustele vastavaks.

 

Teised heade omadustega toitumissüsteemid ei suuda teha üht – õpetada individuaalset toitumist. On antud vaid üldised reeglid. Mis puudutab õpetust 4 veregrupist ja toitumist nende alusel, siis see on järjekordne ühe vitsaga löömine tervistava moe järgimisel.

 

Et normaliseerida seedesüsteemi tööd, on vaja:

 

1. Mitte süüa kehvas emotsionaalses seisundis. Väsimus, valu, hirm, mure, rahutus, depression, viha, põletikud, palavik jne viivad selleni, et seedemahlad ei eritu ning ning seedetrakti normaalne liikumine (peristaltika) aeglustub või peatub hoopis.

 

Varem arvati, et maomahla eritumine on hõlpsalt pidurdatav. Emotsionaalses seisundis suureneb adrenaliini tootmine, mis kutsub esile vastupolariseerumise peensoole seederakkudes. See lülitab välja meie poorse katalüsaatori – glükokaalüksi (suhkrurikas raku välispinna osa). Sellises seisundis söödud toit ei omastu, roiskub – tulemuseks kõhulahtisus või ebamugavustunne. 

 

Sellest lähtudes tuleks kinni pidada järgmistest soovitustest:

 

а) naljad ja naer söögilaua taga soodustavad lõdvestumist ja rahunemist. Söögilaua taga valitsegu rahu ja rõõm. See peaks olema elu peamine reegel. Me ju ehitame süües oma keha ja tervist;

 

b) kui tunnete valu, teil on põletik või palavik, jätke vahele nii palju söögikordi, kui on vaja selle seisundi möödumiseks;

 

c) kui olete emotsionaalselt pinges, jätke vahele üks või mitu söögikorda, kuni olete rahunenud;

 

d) kui olete väsinud, puhake veidi enne söömist. See aitab lõdvestuda ja taastada elujõu.

 

2. sööge ainult siis, kui olete näljane.

 

Tuleb eristada loomulikku näljatunnet moonutatud ja patoloogilisest „tahaks midagi ampsata“-tundest. Tõeline näljatunne tekib vaid siis, kui toit on läbinud kõik seedimis- ja omastamisstaadiumid. Alles siis alaneb mõnevõrra toitainete kontsentratsioon veres. Need signaalid saabuvad söögikeskusesse ja te tunnete tõelist nälga. Võlts näljatunne tekib siis, kui mao-seedetrakti töös on häireid. Õige toitumise korral need häired kaovad. Eelduseks on aga organismi eelnev korralik puhastamine.

 

Siit tuleneb teine põhimõte: mitte mingeid näksimisi toidukordade vahel.

 

Iidne tarkus ütleb: «ei tohi süüa uut toitu enne, kui eelmine pole seedunud. Need ei pruugi kokku sobida ja lähevad omavahel tülli».

 

Kui pidevalt midagi närida, ei eritu mao ja 12-sõrmiku limaskesta kaitsvat sekreeti. Sekretoorne aparaat on pidevas ülekoormuses. Samuti on teada, et toidu seedimisel toimub mao-seedetrakti limaskesta epiteeli irdumine. Sagedasel söömisel on see protsess palju intensiivsem ja kulutab meie mao-seedetrakti.

 

SÖÖGE AINULT SIIS, KUI TUNNETE TÕELISELT NÄLGA!

 

3. Ühildage söömine organismi bioloogiliste rütmidega (oluline eriti nõrgestatud organismiga inimestele).

 

Kui te alustate õigesti – sööte kaks korda päevas, hommikul ja keskpäeval, siis loomulik näljatunne tekib hommikul. Kui sööte õhtul, siis järgmine toidukord on alles siis, kui olete näljane. Organismi biorütmidega ühte sammu käies toimub kõik loomulikult ja õigeaegselt ning organism töötab nagu kell.

 

.

 

4. Mäluge toitu korralikult. Mäluge seni, kuni toit muutub vedelaks pudruks ning veel parem – omandab piimataolise konsistentsi. See aitab verel läbida süljenäärmed, puhastada verd toksiinidest ja muust mittevajalikust. Ferment lüsosüüm aitab neutraliseerida toksiinide kahjulikku mõju. Põhjalik mälumine annab hea koormuse hammastele ja tugevdab neid. Aluseline sülg aitab hoida organismi normaalset happe-aluse tasakaalu. Mälumine tugevdab soole peristaltikat. Kui toit on halvasti peenestatud, on seedimine raskendatud. Jämesooles muutuvad suured toiduosakesed heaks sihtmärgiks mikroorganismidele, roiskuvad ning moodustavad jämesooles kive. Neil põhjustel pole ka soovitatav mälumise ajal juua.

 

5. Ärge tarbige liialt külma ja liialt külma toitu, samuti ebaharilikku toitu suures koguses (eriti oluline nõrgestatud organismi puhul). Seedefermendid on aktiivsed ainult meie kehatemperatuuril. Kui toit on liiga külm või liiga kuum, hakkavad fermendid tööle vaid siis, kui toit muutub normaalseks, st jõuab kehatemperatuurini. Eriti kahjulik on süüa külmutatud toite ja jooke: need „kustutavad seedimistule“.

 

TARVITAGE TOITU JA JOOKE SOOJAL KUJUL.

 

Meie organismis toimivad teatud toiduga kohanemise mehhanismid. Sõltuvalt toidu koostisest võivad süsivesikute, valkude, rasvade ja teiste ainete imendumisalad muutuda suuremaks või väiksemaks. Soolestiku kõige olulisemaks kohanemiselemendiks toiduga loetakse fermentide koostise ja omaduste muutumist. Karvakeste struktuuri muutus, mikrokarvakeste ultrastruktuuri muutus ja nende vastastikune asetus omavad samuti tähtsust soolefunktsioonide kohanemisel erinevatele toitumistingimustele.

 

Soolestiku mikrofloora muutub samuti sõltuvalt toitumisest. Kui sööte toitu, milleks teie seedesüsteem pole valmis, võib see lihtsalt mitte seeduda ja kutsuda esile häire. Uut või tundmatut toitu tuleb tarbida ettevaatlikult, et seedesüsteem jõuaks sellega kohaneda.

 

Sõltuvalt toidu koostisest muutub järsult hormoonide kooslus ja järelikult võivad juba soolestiku hormonaalse süsteemi tasemel toimuda seedeprotsesside olulised kohandumismuutused. Soole hormonaalsüsteemi poolt eritatavaid hormoone kontrollitakse maosisaldisega, samuti verre imendunud toitainetega.

 

Tegelikkuses võib muutuda ja ka muutub inimese iseloom. Hindud, hiinlased ja teised rahvad pöörasid juba kauges minevikus sellele tähelepanu ja kasutasid edukalt toitu avaldamaks mõju iseloomule.

 

TUNDMATUT TOITU VIIGE OMA TOIDUSEDELISSE JÄRK-JÄRGULT JA SUURENDAGE SELLE KOGUST VÄHEHAAVAL.

 

Seda reeglit tuleb eriti järgida üleminekul toortoidule.

 

6. Vedelikke tarvitage enne ja pärast sööki.

 

On teada, et fermendid erituvad pidevalt ja rütmiliselt. Kui te sõite ja rütmiliselt töötavate näärmete sekreet eritub, on seedetegevus alanud. Kui te aga söömise lõpus joote mõnd vedelikku (piim, morss, lihtsalt vesi jne), siis te lahjendate need fermendid ja uhute nad mao-sooletrakti alumistesse osadesse. Tulemusena on toit maos, kuni organism sünteesib ja eritab uued fermendid või liigub toit allapoole, olles maomahlade poolt läbi töötamata. Seal algab roiskumisprotsess ja bakteriaalne lagunemine ning nende ainete hilisem imendumine vereringesse. Te kulutate oma eluenergiat fermentide täiendava koguse väljatöötamisele ja roiskumissaaduste kahjutustamisele. Mao ja 12-sõrmiksoole sekretoorne aparaat koormatakse üle. Normaalse 700-800 milliliitri 0,4-0,5% soolhappe väljatöötamise asemel peab magu seda tootma 1,5-2 korda rohkem!  Maos kujuneb aja jooksul välja mitteseedumine, maohappe alanemine, gastriit ja teised häired. Lisaks sellele liigub happeline vedelik kiiresti 12-sõrmikusse ning peseb seal maha aluselise kaitsekihi. Selle tulemusena tekib 12-sõrmiku limaskesta põletik ja normaalne töö häirub. Lisaks häirub maolukuti töö mao ja 12-sõrmiku vahel. See omakorda toob kaasa muutuse “kõhuaju” ja soolestiku hormonaalsüsteemi töös. Nende muutuste tagajärjed ilmnevad mitte ainult organismi tervises, vaid ka psüühikas.

 

JOOGE VEDELIKKE (vesi, mahlad, tee jne) 10-15 MINUTIT ENNE SÖÖKI

 

Sõltuvalt toidust püsib see maos 2-3 tundi, peensooles aga 4-5 tundi. 2-4 tunni möödudes seedeprotsess peensooles alles kogub jõudu. Toitainete seedimine ja imendumine toimub peensoole teatud osades. Joodud vedelik läbib kiiresti mao ning lahjendab peensoole seedemahlad, samas ka uhab toitained mööda imendumisaladelt. Tulemusena organism ei saa midagi, toidate vaid roisubaktereid. Kõhunääre, maks ja peensooles endas paiknevad näärmed on sunnitud sünteesima uue koguse sekreeti, olles ülepinges ja kurnates organismi ressursse.

 

PÄRAST SÜSIVESKUTERIKAST TOITU (pudrud, leib jne) ON SOOVITAV JUUA 2 TUNNI MÖÖDUDES; PÄRAST VALGULISE TOIDU SÖÖMIST (liha, kala jne) – 4-5 TUNNI MÖÖDUDES.

 

Kui aga tekib tugev janu (eriti õigele toitumisele üleminekul), loputage lihtsalt suud ja jooge 2-3 väikest lonksu. Õige toitumisega janu teid enam ei vaeva.

 

7. Ühe toidukorra ajal söödav kogus.

 

Inimese seedesüsteemil on funktsionaalsed reservid, tänu sellele on ta suuteline seedima mõnevõrra rohkem toitu, kui inimesele vajalik on. Korraga manustatava toidu kogus ei pea olema suur, see ei tohiks ületada 1-1,5  liitrit. Mõned väidavad, et seda on palju. Oluline on teada, suur kogus toitu venitab magu ja muudab selle raskemaks. Selle tagajärjel rinnakorvis ja kõhuõõnes paiknevate organite asetus muutub ja need surutakse kokku, häirub vereringe. Organism töötab pingerežiimil. Pidev ülesöömine viib siseorganite allavajumiseni.

 

Korraga söödud toidu suur kogus nõuab seedeaparaadilt jõulisemat tööd. Kuna energiat selle jaoks võetakse organismist, „nürinevad“ teised funktsioonid ja inimest valdab unisus. Tasub meeles pidada, et ülesöömine on paljude haiguste kaaslane ning soodustab roiskuva mikrofloora tekkimist organismis. Kui toitu on liialt palju ja seedesüsteem ei suuda seda ümber töötada ja omastada, hakkavad „tööle“ bakterid. Selle tulemusena imendub verre tunduvalt rohkem bakterite elutegevuse jääke.

 

Õhumull maos osutab sellele, et toiduga ei tohi täita kogu magu. Röhitsused söömise ajal või pärast söömist näitavad, et magu on ületäidetud.

 

Olge vertikaalses asendis 1,5-2 tunni jooksul pärast söömist, et õhumull oleks mao ülaosas.

 

Sööge selle hetkeni, kuni kaob näljatunne. Kui sööte küllastustunde tekkimiseni – olete juba üle söönud.

 

8. Mao ja soolestiku seedimisvõime tugevdamine.

 

Mõõdukas füüsiline koormus 1-2 tundi enne söömist aitab organism energeetiliselt laadida ja soojendada. See mõjutab positiivselt seedefermentide tööd, normaliseerib peristaltikat ja takistab kõhukinnisuse teket. Tänu vere- ja lümfiringe tugevnemisele paraneb rakkude varustamine toitainetega ja metaboliitide (elutegevuse jääkide) väljaviimine.

 

9. Toitainete vajaduse normaliseerimine.

 

Et normaliseerida toiduvajadust, tuleb süüa seda, millega meie seedimine on kohanenud, mis mõjutab  „kõhuaju“ ja soolestiku hormonaalsüsteemi. Nende vahendusel reguleeritakse küllastustunnet. Seda kutsutakse ka ...«liigiliseks» toitumiseks.See toit sisaldab fermente, vitamiine, denatureerimata valke, süsivesikuid jne, mis pole „tapetud“ erinevate töötlusviisidega.

 

Need soovitused aitavad teil taastada seedetrakti loomuliku töö. Raskematel juhtudel tuleb kulutada rohkem aega ja varuda rohkem kannatust. Kuid see on alles algetapp, edasi järgneb toitumise individualiseerimine.

 

Iga meie poolt tarvitatava toidu suudavad biokeemikud lahti võtta algosadeks, mida tuntakse üle kuuesaja. Neist tähtsaimad on: vesi, valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid, mineraalained. Meie organism ei omasta iga toitu. Oluline kriteerium on siin mitte see, mida me sööme, vaid see, mida meie organism suudab omastada.

 

Kui veel enne meie ajaarvamist sibul, küüslauk, piparmünt ja teised taimed olid meie kaugete esivanemate vürtsid, siis täna on naturaalse ja loomuliku asemele tulnud sünteetilised tooted, mis peale haiguste meile midagi ei anna. On hakatud kasutama kõikvõimalikke keemilisi konservante, lõhna- ja värvaineid, paksendajaid jne. Kõike seda tähistatakse tähega „E“ ja nimetatakse toidulisandiks. Neil pole midagi ühist bioloogiliselt aktiivsete toidulisanditega!

 

Valgevene Riikliku Polütehnilise Akadeemia teadlased leidsid, et aasta jooksul sööb inimene ligi 2,5 kg aineid, mis annavad toidule värske välimuse, hea maitse jne. Peamine  – need ained pikendavad säilivusaega.

 

See on aga vaid osa probleemist. Leivas, piimas, munades, kartulis, seentes, metsamarjades, metsloomalihas leidub sagedamini kui teistes toiduainetes tseesiumi ja strontsiumi radionukleiide. Linde ravitakse anitbiootikumidega ja nende toidusedelis on hormoonid, mis kõik jäävad lihasse.

 

Viimastel aastatel teeb ettevaatlikuks geeniinseneeria tekkimine. Kui varem aretati uusi taimesorte ja loomatõuge ristamise teel, on nüüd tegu geeniasendusega. Võimalik, et geenmodifitseeritud toodete kasulikkus õigustab ennast. Samade valgevene teadlaste hinnangul sisaldab 60% riiki imporditavatest toodetest (sh kohvi, vein, šokolaad, õlu jne) modifitseeritud molekule. Suure tõenäosusega on see meie riigis samamoodi.

 

Mida on vaja teha, et pöörduda tagasi toodete juurde, mida me kasutasime 50-70 aastat tagasi? Esiteks tuleks pinnas puhastada keemilistest mürkainetest, seejärel leida puhtad seemned ning siis kasvatada saak ainult orgaanilisi väetisi kasutades.

 

Te ütlete, et see on ulme ja teil on õigus. Kaasaegne inimene on tsivilisatsiooni pantvang. Loodusest eemaldudes oleme muutnud mitte ainult oma päevarežiimi, vaid ka toidu koostist. Kui meie sisemine kell ka kohaneb pingelise töörütmiga, siis toitainete poolest rikka toidu defitsiidile reageerib organism valuliselt. Inimene võib küll seedimise reegleid rikkuda, kuid neid mitte muuta.

 

                                              

 

Tervis on midagi, millest meist igaüks unistab. See sõltub paljudest faktoritest, kuid toitumisest kõige enam. Viimaste aastate uuringud on näidanud enamiku vitamiinide ja mikroelementide olulist puudujääki.

 

«Terve olemine muutub prestiižseks» — nii arvab enamik edukast aktiivsest elanikkonnast.

 

Kaasaegsete terve toitumise käsitluste aluseks on kontseptsioon, mis näeb ette organismi kindlustamise mitte ainult energia, makro- ja mikroelementidega, vaid ka terve rea vajalike bioloogiliselt aktiivsete komponentidega.

 

Inimese organism koosneb peamiselt veest ja valgust. On muidugi ka palju teisi aineid, kuid valk on peamine ehitusmaterjal – luud, lihased, veresoonte seinad, nahk, aju, siseorganid. Raku tasandil on rakumembraan kaasa arvatud rakukest valk – seega organismi kõige tähtsam funktsionaalne ühik on samuti valk.

 

Valkudel on organismis järgmised tähtsad funktsioonid:

 

•  Каtalüütiline funktsioon. Praeguseks on kindlaks tehtud üle 2000 fermendi – bioloogilise katalüsaatori.Need on praktiliselt kõik valgud. Elutegevuse aluseks olevaid keemilisi protsesse katalüüsitakse fermentide abil. Fermendid kiirendavad reaktsioone, näiteks trüpsiin katalüüsib toiduga saadavate valkude lõhustumist. Rasvad lõhustatakse spetsiaalsete fermentide abil maos ja soolestikus algelementideks. Fermendi iga molekul on suuteline teostama mitu tuhat lõhustumisoperatsiooni minutis. Nende reaktsioonide käigus fermentset valku ei kulutata. Fermendid toimivad normaaltingimustes hästi vesinikuioonide normaalse kontsentratsooni korral.

 

•  Kоkkutõmbe (lühenemise) funktsioon. Kõige elusa oluliseks tunnuseks on liikuvus. Selle aluseks on valgu lühenemise funktsioon. See puudutab nii lihaste kokkutõmbumist kui ka raku vormi ja rakuosade muutumist. Lihaste kokkutõmbumises osaleb valk müosiin.

 

•  Struktuurne funktsioon. Struktuurset funktsiooni täidavad spetsiaalsed valgud, näiteks sidekoe peamiseks valguks on kollageen. Ta on ka luu, kõõluste kõhrkoe komponent. Mükoproteiinid kuuluvad sünoviaalvedeliku (liigesevõidevedeliku) koostisse.

 

•  Тranspordi funktsioon.  Valkudel on omadus siduda erinevaid ühendeid, mis võimaldab transportida aineid veres ja raku sees. Näiteks valk hemoglobiin transpordib hapnikku.

 

•  Kаitsefunktsioon. Iga organism on biokeemiliselt individuaalne ning evolutsiooni käigus on välja töötatud „võõraste“ molekulide äratundmise ja sidumise mehhanism. Bakterite ja viiruste sattumisel verre toimub spetsiaalsete kaitsevalkude – antikehade - väljatöötamine (immunoglobuliinid, interferoon). Antikehad „tunnevad ära“ ainult võõrvalgu ja reageerivad sellele. Haigustekitajale vastupanu mehhanismi kutsutakse immuunsuseks. Kaitsevalk trombiin osaleb vere hüübimisprotsessis.

 

•  Reguleeriv funktsioon.  Osa loomade ja inimese hormoonidest on olemuselt valgud. Molekulide-regulaatorite hulgas on tähtis koht valgukeskkonna regulaatoritel, näiteks hüpofüüs. Kõhunäärme hormoon insuliin reguleerib glükoosi ainevahetust. Suur grupp valgulisi kasvufaktoreid aktiveerib DNA sünteesi fermente rakkudes, suurendades sellega rakkude jagunemist. Liigne kasvufaktorite süntees võib viia rakkude intensiivsele jagunemisele st liigsele kasvule. See toimub muutuste tõttu nende geenide struktuuris, mis vastutavad kasvufaktorite eest. Valgud osalevad vere tähtsate näitajate regulatsioonis: osmootne rõhk, pH jne.

 

Valguainevahetus organismis.

 

Valgud nagu ka süsiveskud ja rasvad on pidevas ainevahetuses. Erinevus on selles, et liigset valku organismis ei ladustata varuks. Valguainevahetuse häire (taimetoitlus, ühekülgne dieet) viib tõsiste haigusteni: suureneb koevalkude katabolism, maksas tekivad degeneratiivsed muutused, vereplasma valkude vähenemine, aneemia, tursed, psüühikahäired. Eriti kannatavad valgulise toidu puuduse korral lapsed.

 

Vananemisprotsessis valgu varud vähenevad. 70-aastasel mehel, kes on olnud professionaalne sportlane ja jätkab jõukohast treenimist kõrge eani, ei ole enam 20-aastase mehe lihaseid. Isegi aktiivse treeningu korral valgu hulk väheneb. Kui 20-aastasel näos kortse pole, siis 70-selt on see seaduspärane nähtus. Kaovad nahavalgud. Vanad inimesed vajuvad kühmu, ka need, kes oma rühti jälgivad. Luudes ja lihastes valk väheneb. Veresoonte sklerotiseerumisega kaasneb veresoonte seinte valgukihi muutus.

 

Nii et vananemine pole midagi muud kui valgu „vananemine“ ja lagunemine. Seetõttu  on loomulik, et valgu kompenseerimine võib aeglustada vananemist, tugevdada tervist ja pikendada elu. Naturaalse valguallika leidmine pole aga kaugeltki lihtne. Kõige enam valku leidub liha- ja piimatoodetes. Samas leiduvad seal ka organismi jaoks kahjulikud rasvad ja kolesterool. Liha liigtarvitamisest tuleks hoiduda, kala, eriti põhjamerede oma, on palju kasulikum. Valku leidub pähklites, hernestes, ubades, sojas. Olgugi et taimsetes toodetes pole valgusisaldus eriti kõrge, oleks see siiski väljapääs, kuid on üks „aga“.

 

Valgumolekul koosneb erinevatest lülidest. Iga lüli on aminohape. Neid valke, kuhu kuuluvad kõik vajalikud aminohapped, kutsutakse täisväärtuslikeks. Kui aga mõned aminohapped on puudu, on tegu mittetäisväärtusliku valguga.

 

Loomsed valgud on täisväärtuslikud ning täidavad kõiki vajalikke funktsioone, samal ajal kui taimsed valgud on mittetäisväärtuslikud. Nad ei suuda organismi hädavajalikke protsesse täielikult kontrollida. Taimsed valgud on muidugi head ja neil on mitmeid erinevaid funktsioone, kuid nendega on võimatu asendada taimset valku. On aga olemas üks erand – see on mikrovetikas Spiruliin.

 

Järgneb...

 http://vitaspirum.com/literature/S.A.Kedik_Spirulina_pischa_XXI_veka_2010.pdf

 

Liitu Uudiskirjaga

Müügihitid

  • Looduslikud tooted
    Looduslikud tooted

EDEM FORM BIO Tooted

JM-Eco-Cosmetics

JM-Eco-Cosmetics

JM-Eco-Cosmetics

Looduslikud EDEM FORM BIO tooted on kõige tõhusam viis, et kõrvaldada vajalikute vitamiinide puudujääk.

Loe Veel...

Kehahooldusvahendid

JM-Eco-Cosmetics

JM-Eco-Cosmetics

JM-Eco-Cosmetics

EDEM FORM BIO koostöös asjatundjatega ja spetsialistidega traditsioonilises Ida meditsiinis, arendasid loodusliku koostisosade põhinev nahahooldus sarja

Loe veel...